Eksistentsiaalteraapia

Eksistentsiaalteraapia on psühhoteraapia suund, mis keskendub inimese eksistentsi põhiküsimustele – nagu elu mõte, vabadus, vastutus, üksindus, surm ja autentsus. Selle lähenemise juured on filosoofilises eksistentsialismis, mille esindajateks on näiteks Søren Kierkegaard, Friedrich Nietzsche, Jean-Paul Sartre ja Martin Heidegger.

Eksistentsiaalanalüüs tegeleb psüühikahäiretega läbi eksistentsiaalsete küsimuste. Näiteks ärevuse puhul on oluline turvatunde loomine, selleks et hirmudega silmitsi seista. Depressiooni juures on tähtis kadunud väärtused uuesti üles leida. Töös sõltuvustega on oluline roll sügavama tähenduse loomisel.

Need on vaid mõned näited sellest, kuidas eksistentsiaalanalüüs aitab inimestel läbi tulla keerulistest sisemistest kogemustest.

Eesmärk

Eksistentsiaalteraapia on nagu peegel ja kompass – aitab näha iseennast sügavamalt ja otsida enda suunda.

Teraapiasuhe

Teraapiasuhe on autentne, võrdne ja dialoogiline – psühholoog ei ole "ekspert", vaid kaasinimene, kes koos uurib elu tähendusi.

Põhimõtted

Vabadus ja vastutus: Iga inimene on vaba oma elu suunama, kuid selle vabadusega kaasneb ka vastutus oma valikute ja nende tagajärgede eest.

Eksistentsiaalne üksindus: Iga inimene on lõpuks üksi oma kogemuses ja valikutes, isegi kui me jagame elu teistega.

Surma paratamatus: Surma teadlikkus võib anda elule sügavama tähenduse ja suunata meid elama ehedamalt.

Elu mõte: Teraapias uuritakse, mida inimene peab oluliseks ja mille nimel ta elada tahab.

Autentsus: Oluline on elada kooskõlas iseendaga, mitte ainult vastata ühiskonna või teiste ootustele.

Inimkäsitlus

Keskendub inimese subjektiivsele kogemusele ja ehedusele. Näeb inimest kui vaba ja vastutavat indiviidi, kes kujundab oma elu tähendust.

Teraapiatehnikad

Kasutab pigem avatud, vestluslikku ja peegeldavat lähenemist. Ei ole kindlaid „tehnikaid“, vaid pigem filosoofiline dialoog inimese elu tähendusest ja valikutest.